Digitaalne lõhe

Siin on üks hiljaks jäänud toimetuse veerg. Et täitsa raisku ei läheks, avaldame netis ära, sest paberile see ei jõudnud.

Täpselt südaööl avanesid e-riigi väravad ja kõik said hakata üle interneti kalastuslube taotlema. Internet võrdsustab - ühel pulgal on nii kalamees Värskast kui kesklinnas asuv õngitseja. Kes aga mängust välja jäävad, on need, kellel pole netiligipääsu ja ID kaarti. Nii juhtuski, et poolest ööst ametniku ukse taha seisma läinud loataotlejad avastasid - load on juba internetis kõik välja jagatud.

Selline ongi digitaalne lõhe. Serverid töötlevad taotlusi hetkega, serveritele saab oma taotluse saata hetkega, ametnik ärkab aga hommikul ja alustab oma aeglast ja kulukat registreerijatööd soojas kinnimakstud kontoris alles kaheksa-üheksa ajal. Samamoodi hakkab aina rohkem olema ka muude asjadega. Internetihääletajat tabab valimisaeg ükskõik kus, ta võtab ID kaardi ja valib viie minutiga ära. Netitu aga peab sel õigel päeval toimetustest vaba aja võtma ning end füüsiliselt jaoskonda vedama. Alati ei viitsi.

Info liigub netis kiiremini. Kuskil miskit juhtub - juba on netituttavatel info olemas. Sa ei jõua oma kakssada sõbranumbrit samal ajal telefoniga läbi helistada. Ja lõhe aina süveneb. Üks võimalus on hakata väljajääjaid erilubade ja eranditega toetama. Ootame, kuni füüsiliselt kuskil ära käiakse. Või teine lahendus on ka - viia nad kiiresti võrku.

Vt ka Tallinna Postimees: kalastuskaarte jätkus vaid internetist taotlejatele.

KAIDO EINAMA