Esimesed CD-d möödunud sajandi lõpust, mida sai ise kirjutada (ja mõnesid koguni korduvalt üle kirjutada), kustusid juba mõne aastaga. Need olid tavaliselt nimetud odavad no label CD-d, kust kadusid juba mõne aastaga sinna "kõrvetatud" kriipsud ja lohud ning ükski bränd ei tahtnud selle eest vastutust võtta. Parematel, n-ö brändi-CDdel pidas info vastu aga kümme-kakskümmend aastat ja kauemgi (lubaduste järgi). Kuid lisaks hakkasid müügile ilmuma ka spetsiaalsed arhiivi-CDd.