Kadi Kuusmann, kes veetis noorena lausa 16 tundi ööpäevas videomängude maailmas, teab seda tunnet liigagi hästi, kus sinu argipäev meenutab lõputut maratoni, mis spordiraja asemel kulgeb üksnes helendava ekraani ees. Tänaseks on temast saanud kogupere videomängude festivali PIXO Fest 2026 üks peakorraldajatest ning ta kannab edasi sõnumit, mida oleks noorena isegi kõige enam kuulda soovinud: videomängud pakuvad hindamatuid oskusi, kuid tõelise edu võti peitub tasakaalus päriseluga.

Virtuaalmaailm kui töö, kogukond ja elustiil

Kadi ei tee saladust, et nooremana möödusid tema päevad pea täielikult arvutiekraani taga. Ta võistles professionaalselt videomängudes Hongkongis, Singapuris ja mujal Aasias, elades pikalt Eestist eemal. Kogu tema elu – töö, sotsiaalne võrgustik ja meelelahutus – oli koondunud ühte punkti. Mängumaailm oli justkui sügav ookean, mis neelas jäägitult, pannes aeg-ajalt unustama, et kuskil eksisteerib ka kuiv maa.

„Ma oleksin tahtnud, et keegi teine peale vanemate tuleks mulle ütlema, et mine õue, tule tee midagi muud peale toas mängimise. Hoia tasakaalu,“ meenutab ta tollast aega. „Vanemad üritasid, aga see kõlas lihtsalt näägutamisena.“

Ruuteri seinast tõmbamine on kui haamriga kella parandamine

Tänapäeval näevad paljud lapsevanemad videomänge eelkõige probleemina, mitte potentsiaalse hüppelauana. Kadi sõnul on see aga kitsas vaade. Virtuaalsed lahinguväljad ja keerukad strateegiamängud on otsekui digitaalsed treeningsaalid noore aju jaoks, arendades märkamatult oskusi, mis on tänapäeva tööturul üha enam hinnas.

„Sa õpid sealt keelt, strateegiat, juhtimist," räägib ta omast kogemusest, lisades, et paljudel mänguhuvilistel on just tänu sellele baasile olnud oluliselt lihtsam siseneda nõudlikku IT- ja tehnoloogiavaldkonda.

Võimalusi karjääriks on kordades rohkem kui esmapilgul tundub. „Mul on tuttavaid, kes omavad e-spordi võistkondi ja organisatsioone, turundavad videomänge, töötavad monteerijatena mängutööstuses või on olnud varasemalt professionaalsed e-sportlased. On ka neid, kes on loonud videomänge ja saanud sellega miljonäriks, Eesti poiss muide,“ selgitab Kadi. „Võimalusi on lõputult. Mõni teenib raha videomänge mängides ja teeb sellest otseülekandeid.“

Kuidas aga peaks murelik lapsevanem käituma, kui laps kipub tundideks ekraani taha kaduma? Kadi soovitus on resoluutne: ära kasuta jõuvõtteid. Radikaalsed keelamised mõjuvad pigem vastupidiselt, lõhkudes usaldust.

„Ära tõmba netijuhet seinast ja ära mine ruuteriga kodust minema, vaid proovi aru saada, mis mängud need on, mille vastu su laps huvi tunneb ja mida nendes teha saab,“ soovitab ta. Lapse suunamine peab olema toetav ja tasakaalustav. „Võib-olla saab sellest edasi minna muu tegevusteni, näiteks koos midagi meisterdada, looduses onni ehitada või programmeerimise vastu huvi tekitada, aga miks ka mitte koos mängida?.“

Jaanipäev virtuaalsõpradele

Sama tasakaalu põhimõtet – siduda nutimaailm ja füüsiline aktiivsus – kannab endas ka eelseisev PIXO Fest. Noorukitele on Kadil edasi anda selge kompass sihi hoidmiseks: „Tasakaal, kõige alus on tasakaal. Sina juhid mängu, mitte vastupidi. Mäng ei tohi sinu elu juhtida.“

Festivali idee on Kadi sõnul lihtne: luua füüsiline kohtumispaik, kuhu noored saavad päriselt kokku tulla. See sillutab teed digitaalse ja füüsilise maailma vahel.

„See on nagu jaanipäev - saad sõpradega kokku, hängid ja veedad mõnusalt aega,“ kirjeldab ta, rõhutades, et kuigi online-sõprusel on oluline roll, annab päriselus kohtumine ja koos tegutsemine noorte suhetele täiesti teise väärtuse.

Lisaks mängimisele haritakse noori ja vanemaid laiemalt digihügieeni ja tulevikuoskuste teemadel. Kogu programm on loodud selleks, et toetada tervislikku suhet tehnoloogiaga.