Eile testisime toimetuses pihuarvuteid, millest valdava enamiku moodustasid tööstuslikud PDA-d.

See on ikka täiesti teine maailm. Silmagi pilgutamata makstakse suhteliselt lahjade parameetritega, vana Windows CE operatsioonisüsteemiga seadmete eest 25 tuhat. Samas kui GPSi, HSDPA, WiFi ja igasuguste muude edevate kellade-viledega pihuarvutid, nagu näiteks Asus P552w, mis oli ka testis, maksavad 5-6 tuhat. Tundsime end natuke ebamugavalt, kuidas siis selliseid asju hinnata.

Aga nagu öeldi meile R.I.S.-ist, kust osa tööstuslikke seadmeid pärit, ongi kaks lähenemist: kas ostad odava, 5000-kroonise asja ja arvestadki sellega, et laomehe käest kukub ta põrandale kildudeks või 25 000 kroonise, millega töömees haamri puudumisel naela ka seina saab. Mõlemad variandid on mõeldavad. 5000-krooniseid pihukaid võib ju viis tükki osta ühe 25 tuhandese asemel.

Meil oli aga veel üks huvitav isend laual - Panasonicu uus UMPC ehk ultramobiilne arvuti. See on tehtud täpselt nii suur, et mahuks tunkede taskusse. Hind - 32 000 krooni polegi nii hull, arvestades, et sees on tal tavaline Inteli Atomiga arvuti, mis jooksutab Windowsit. See konkureeriks nii auto-PCdega, mis maksavad umbes sama palju, aga pole kaasaskantavad kui oleks ka konkurendiks mõnele tööstuslikule PDA-le, mille hind kippus 40 000 krooni ligi ja mis oli sellegipoolest varustatud vähese mälu, aeglase protsessori ja vana opsüsteemiga.

Tööstus on konservatiivne ala. Ei vaadatagi tööriista protsessori gigahertse, vaid hoopis kummitihendite ja korpuse vastupidavust. Kui töötab -25 kraadiga ja jooksutab üle-eelmise põlvkonna Windows CE-d, siis käib küll ja tasub end ära.

KAIDO EINAMA