Samsung Galaxy Fold8 puhul tekkis mul üsna kiiresti tunne, et formaat on äge ja midagi on senisest nutiseadmete valikust puudu. Ehk midagi päriselt teistsugust, kui gimbaliga telefonid välja jätta, kuid seda telefoni reklaamitakse natuke valesti. Telefon peos avad ekraani horisontaalselt väikeseks tahvelarvutiks. Mahutab kaks rakendust ja seda saab kahe käega lapata.
Palju loogilisemana tundub Fold8 püstises asendis. Siis muutub 7,6-tolline 4:3 ekraan sisuliselt üheks suureks leheküljeks. Veeb, dokument, e-kiri või mõni pikem artikkel mahub ekraanile väga loomulikult. Tahvelarvuti tunne jääb alles, aga kaob vajadus seadet kogu aeg kahe käega lapata. Formaadilt on nagu väike iPad.
Kõige parem osa Fold8 juures on aga hoopis see, kui väike see on kokku panduna on. 123,9 mm kõrgune, 9,7 mm paksune ja 201 grammi kaaluv telefon mahub taskusse paremini kui sisuliselt ükskõik milline tänapäevane suur tipptelefon. Siis võtad selle taskust välja ja seal sees on 7,6-tolline tahvel. See on päriselt mõnus, mitte lihtsalt tehnoloogiline peotrikk.
Paraku on uus formaat veel üsna toores
Samsungi endagi tarkvara ei saa alati hakkama ja isegi seal tuleb ette vaateid, mis ei tundu päriselt selle ekraani jaoks mõeldud. Kolmandate osapoolte äppidega läheb asi ettearvatavalt halvemaks. Mõni venitab sisu, mõni lõikab ära, mõni jätab servad tühjaks. Instagram ja YouTube lisavad mõnel juhul servad, Facebook jälle lõikab pilti. See meenutab väga Foldide algusaega, kui pika ja kitsa välisekraani jaoks polnud sisuliselt keegi oma tarkvara kohandanud.
Siin tulebki Fold8 suur vastuolu. Füüsiliselt tundub formaat jube õige, aga tarkvara alles õpib seda kasutama.
Teine veider koht on hing. Minu testiseade ei tahtnud püsida mõnusalt L-kujulisena. Teatud nurga juures tahab mehhanism telefoni kas rohkem sulgeda või sirgu suruda. Seega ei saanud seda näiteks lihtsalt lauaservale pooleldi avatuna seisma panna ja seltskonnast pilti teha. Fold8-l puudub ka Samsungi senistelt volditavatelt tuttav Flex Mode.
Kaameratega on keerulisem leppida. Fold8 taga on kaks 50 MP kaamerat ning teleobjektiivi pole üldse. Eesti hinnad liiguvad sõltuvalt mälumahust umbes 2000 euro kandis ja üle selle. Samal ajal pakub odavam Galaxy S26 Ultra 200 MP põhikaamerat ning eraldi 3× ja 5× telekaamerat. Fold8 teeb täiesti normaalseid pilte, aga selles hinnaklassis ei taha ma kasutada sõna „normaalne“.
Ka aku ei püstita rekordeid. 4800 mAh on sellise kahe ekraaniga seadme kohta pigem mõõdukas, kuigi arvustustes on päriselus saadud sellega probleemideta ühe päeva jagu kasutust. 45 W laadimine on Samsungi mõistes korralik, konkurentidega võrreldes enam mitte eriti muljetavaldav.
Lisaks on Fold8 endiselt IP48 kaitsega. Vett ta väga ei karda, kuid peen tolm ja liiv on volditava hinge jaoks jätkuvalt halb seltskond.
iFixiti värske lahtivõtmine näitas üsna konkreetselt, mida liiv hingemehhanismiga teha võib.
Kõige selle juures Fold8 mulle siiski meeldib. Mitte sellepärast, et see oleks kõige parem Samsung või kõige mõistlikum telefon 2000 euro eest. Ei ole.
Fold8 töötab, sest Samsung on lõpuks teinud volditava, mille suur ekraan ei nõua taskus suure telefoni kaasaskandmist. See on korraga üks väiksemaid telefone ja üks suuremaid telefone, mida saad osta.
Tarkvara peab lihtsalt vormile järele jõudma.
