Restorani pidamine pole tänapäeval mingi meelakkumine: riik nöögib, kliendid on valivad ja konkurents tihe. Miks mitte siis sellesse ärisse hoopis virtuaalselt siseneda? Siin on hea võimalus käsi valgeks saada.

Unusta hetkeks süsimustad rusud, kütuseaurudes särisevad Mad Maxi stiilis kõrbemaasturid ja meeleheitlik ellujäämisvõitlus. Mis siis, kui apokalüpsis ei tähendanudki kõige hea lõppu, vaid hoopis uut, rohelusse uppuvat algust? Maailma, kus loodus on võtnud tagasi selle, mis talle kuulub, ning kus vaikuse keskel ootavad äratamist unustatud mälestused ja roostetanud südamed. 

Kui jääb vaid ekraani kuma ja vaenlase hiilivad sammud selja taga (mängus), siis mida sa selles digitaalses kassi-hiire mängus teada tahad? Muidugi on siis heli sinu viies ja kuues meel – side, mis ühendab kärme reaktsiooni võiduga. Kuid liigagi tihti tähendab tipptasemel juhtmevabadus kopsakat auku rahakotis või ebamugavat survet oimukohtadel. Logitech on otsustanud selle müüdi purustada, tuues lagedale uue G325 LIGHTSPEED mudeli, mis lubab mänguritele tipptehnoloogiat ilma, et peaks järgmise kuu üüri panti panema.

Vabavaraline Linux, mis on aastaid olnud mängurite silmis justkui eksootiline ja veidi nurgeline hobi-operatsioonisüsteem, on valmis kesta heitma. Pikka aega on Windows olnud arvutites mängumaailma monarh, kuid tasapisi on horisondile ilmumas uus ja näljane liit – Open Gaming Collective (OGC), mille eesmärk on suur: hakata Windowsi positsiooni mängumaailmas kõigutama.

Aastaid on 3D-tehnoloogiat saatnud üks ja seesama mure – vajadus "lisavarustuse" ehk prillide järele, mis muudavad pildi tumedamaks ja vaataja olemise palju ebamugavaks. Samsungi uus Odyssey 3D on aga prillivaba, kuid pilt ei ole lihtsalt lame pind, vaid sügav ja elav maailm, mis avaneb ilma igasuguste abivahenditeta.

See on maailma esimene 6K-resolutsiooniga ekraan, mis suudab manada silme ette kolmemõõtmelise kujutise. Kuidas see on võimalik? 

Seekordses mängumaailmas on õhk mürgine, taimed tundmatud ning ainsaks seltsiliseks mammutid ja algelised koopainimesed. Just sellisesse lopsakasse, kuid ohtlikku keskkonda paiskab meid ASTROBOTANICA – värske ja uudne ellujäämismäng, mis ei nõua mängijalt mitte toorest jõudu, vaid teaduslikku uudishimu ja „rohelisi näppe“. 

See on teekond 300 000 aasta tagusesse minevikku, kus ellujäämine sõltub oskusest taltsutada loodust läbi tulnukate tehnoloogia ja botaanika.

Los Angeleses rullus hollywoodilikes prožektorite vihkudes reede öösel lahti vaatemäng, mida videomängutööstus on hinge kinni pidades oodanud terve aasta. Reaalsus paindus ja mõnede ootused purunesid kildudeks. Kui tseremooniameister Geoff Keighley lavale astus, oli selge, et mingid traditsioonilised lood seekord karikaid ära ei korja.

Tuletame meelde karme 90ndaid, kui see kõik oli ka meie argipäev: kasutatud autode müüja naeratus on kahtlaselt lai ja jutt libedam kui õli, mis tema müüdava sõiduki karterist parajasti asfaldile tilgub. Muidugi on iga läikima löödud romu olnud lõunaeurooplasest pensionäri suvemajakesse viimise auto, mis pole soola ja lund näinud ning sõitnud just nii vähe, nagu armatuurlaual väike number näitab. 

Kui äratundmisrõõm on ehe, siis on Sombrero Labs loonud midagi just sulle.

On mänge, mis loodud pakkuma lihtsalt lõbu pärast pikka tööpäeva. Ja siis on mängud, mis eksisteerivad vaid selleks, et testida inimvõimete, kannatlikkuse ja ilmselt ka arvutihiire vastupidavuse piire.

Just siis, kui miljonid mängurid arvasid end lõpuks janu kustutava allikani jõudvat, haihtus see taas uduks. Rockstar Games, see kaasaegse mängumaailma meister-arhitekt, tõmbas Vice City kohale ootamatult tumeda pilve.