Meie ees on ränikristallid, vaskviigud ja lõputud koodiread – see on tehisintellekti külm ja kalk reaalsus. Ometi räägime me sellest üha sagedamini kui olendist, kes „mõtleb“, „tunneb“ ja isegi „hoolib“. Tegemist on keelelise silmamoondusega, kus masinast saab meie endi peegelpilt, digitaalne teisik. Ajakirjandus, püüdes keerulist tehnoloogiat rahvale arusaadavaks teha, on selle inimlikustamise laineharjal seilanud, kasutades võrdlusi meditsiinist, tuttavaid metafoore ja isegi düstoopilisi stsenaariume.