Esmalt alustagem 4K defineerimisest. Täpseim vastus oleks – tegu on monitoride (ja muude ekraanidega), mis pakuvad vähemalt ühes mõõtmes nelja tuhande punkti suurusjärgus lahutust.

Miks nii segaselt?

Sest 4K alal on mitmeid erinevaid standardeid. Kaasajal levinuimaks ja monitoride vallas pea valdavaks on „allameetrine“ 4K ehk 3840 x 2160. Nagu me näeme, jääb tal isegi kümnendsüsteemis puudu 160 punktist, kahendsüsteemi 4096-st jääb vajaka aga koguni 256 punkti. Seega täpsem oleks seda kutsuda UHD (Ultra High  Definition) monitoriks, mida paljud tootjad ka teevad, lisades siiski äratundmisrõõmu jaoks ka pisemalt alla (nagu Samsungi praegune testialune) 4K.

“Tohoh, see on ju mu lauaarvutist võimsam,” oli mu esimene mõte Note 4 tehnilisi näitajaid vaadates. Olgu, mälu on vähem ja kettaruumi ka, aga protsessori tuumadega teeb küll ära. Ja ekraani eraldusvõimega ka -- pole ma endale veel ühtegi üle-Full-HD resolutsiooniga seadet soetanud.

Need mõtted käisid mu peast läbi enne, kui ma selle hiiglase oma kätte võtsin. Kuigi, olgem ausad, phablet´id (eesti keeles siis ... tehvlid?) teevadki praegu võidukäiku: isegi uus Nexus on suurem kui Note 4. Igatahes avasin karbi ja vastu vaatas… üllatus. Samsungi nutifonid - isegi lipulaevad - on mulle oma välimuse ja materjalide valikuga alati õrna pettumuse valmistanud. Uus Note paistab aga välja ja tundub ka käes hoides just selline, nagu sellise hinnaga seadmest ootaks: kallis ja kvaliteetne.

Huawei on trendikas Hiina mobiilifirma (üks maailma suurim, hiljuti ka TOP 100 brändide hulka jõudnud), mis teab, kuidas ajaga kaasas käia. Kui hiljuti testitud P7 oli justnagu väike õhuke iPhone 5, siis nüüd pakub Mate 7kerget  deja vu tunnet iPhone 6 Plusi näinutele. Ja kui ekraan lukustusest avada, siis oh üllatust - Androidi juures on uue Android L-i ehk Lollipopi (loe lähemalt) üksikuid tunnuseid märgata. Näiteks alumised funktsiooninupud on disainitud tuleviku-Androidi silmas pidades ning teadete menüü meenutab pisut tuleviku-Androidi.

IOS-ile sarnanev tarkvara torkab silma ka telefoni sisemuses: ümarate nurkadega ikoonid, puhas, liigsete detailideta kasutajaliides, nn app tray eraldi puudumine ja kõik äppid on reas avaekraanidel, mille vahel tuleb järjest lapata. See on üsna samamoodi nagu iPhone´il, seega sealt ületulnute jaoks täiesti harjumuspärane.

Juulis alanud Nokia Lumia 635 aastane test on nüüd edukalt kestnud üle kolme kuu. Vahepealsed olulisemad tähelepanekud said juba kirja, kuid nüüd, esimese testikvartali lõpul, on aeg välja tuua ka need asjad, mis kõige viimasena silma on jäänud.

Aku on telefonil väga hea - nutitelefoni kohta. Kui mingil põhjusel unustad mobiili õhtul laadima panna või oled õhtul väga kaua üleval, kestab vabalt ka järgmise päeva õhtuni.

3G-ga on kehvasti. Seda jääb aina vähemaks, aga see pole ilmselt telefoni viga. 3G levi asemel leiad end EDGE-ist ka päise päeva ajal keset südalinna. WiFi ühendus aga rakendub ülikiirelt, kui see sisse lülitada.

SSD ketaste testist kirjutasime viimati aastaid tagasi - kui uskuda otsingut, siis Veiko Tamm testis viimati neid 2009. aastal. Mis siis ikka - ongi aeg võtta praegu maailma parimaks tunnistatud (ehkki ka üheks kalleimaks) Samsungi uue põlvkonna SSD 850 Pro.

See uus SSD ketas on uue sisemise tehnoloogiaga ning kestab väidetavalt kümnendi. Tootjat maksab ses osas uskuda, sest garantiiks antakse kümme aastat.

Ma olen end ilmselgelt nutitelefonidega ära hellitanud: Samsung Galaxy S, HTC Titan, nüüd HTC One (M7). Ainus pisutki odavama otsa nutifon meie peres oli mõned aastad tagasi HTC Wildfire, mille kasutajakogemus jäi aegluse tõttu allapoole igasugust arvestust.

Vast ehk poleks pidanud nii palju igasugu äppe paigaldama ja kontosid sünkima, aga nii ta läks. Nüüd tundus igatahes paraja väljakutsena, kui võitsin endale Overmaxi uudistoote nimega Vertis Famy2.

Just hetk enne Lenovo Thinkpad 10 testimist tabasin end mõttelt, et sülearvutil on küll hea diivanilt tööd teha, aga külili visates ikkagi ebamugav kasutada. Ja just siis tuligi Windows tahvli nahas – Thinkpad 10, millega ongi paras isegi selili/külili visata ja oma Windowsi-asju edasi teha. Kuid eks Windowsiga tahvel ole ka muuks asjaks hea.

Kui süle- ja lauaarvutis on Windows, mis mõnikord kipub aeglaseks jääma, siis loomulikult on esimene kiusatus testida ka tahvli kiirust. Metro-kasutajaliides on puutetundliku ekraaniga muidugi mugav ja ka liigub pealtnäha väga kiirelt. Siiski on kohati tunda õrnalt androidilik viide peale sõrmeviibet ekraanil. Kuid ainult õrnalt. Vasakult küljelt leiame täiemõõdulise füüsilise USB-pesa ja sinna saab ühendada näiteks hiire. Jah, hiir töötab, selles pole kahtlust, kuid hiirgi on õrnalt uimane. Siiski mitte talumatult või tööd takistavalt.

Lenovo X1 Carbon 4G (2014) pole enam süsinikkiust nii pungil, kui 2 aastat vanem mudel, kuid selle tugev korpus ja võimas sisu lubavad ultrabookil kaua kesta. See aga teeb süsinikujälje vähendamise arvutit pikalt kasutades hulga lihtsamaks.

Parameetreid vaadates võiks X1 Carbon olla peaaegu et ultrabooki etalon. Kerge, kiire, vastupidav ja väga hea ekraaniga. Tagaküljel on SIM-kaardi sahtel (ettevaatust, sinna on raske oma microSIM-i sisse saada) – mobiilset andmesidet pakutakse 4G kiirustel. Klaviatuuri kõrval on turvalisuse lisamiseks sõrmejäljelugeja. Ultrabookil pole muidugi füüsiliste andmekandjate ajastu relikti – optilist seadet.

Nokia Lumia 635 aastane test jätkub minoorsemates toonides. Pidevalt kurdetakse, et Windowsiga telefonile pole piisavalt äppe ja see on ka Nokia Lumia põhiline puudus, mis siis, et riistvara on väga hea.

Et mitte jääda umbmääraseks, otsisime välja, millised äpid siis aastase testi telefonis katsetamata jäävad. Muidugi on hulk nišiäppe, mida mõni entusiast vajaks, aga vaatame, milliseid kõige populaarsemaid äppe me Windows Phone 8.1 poest ei leia - milliseid ametlikke äppe.

Windows Phone Marketplace´i üks omapära on nimelt selles, et paljudele Androidi ja IOS´i populaarsetele äppidele on tekkinud palju mitteametlikke kliente, mis eksisteerivad äpi omaniku armust või kasutavad mõnda ametlikku API-t, et osasid funktsioone Windows Phone´i platvormil pakkuda. Kurioossem lugu oli Youtube´iga, mida "mitteametlikult" pakkus lausa Microsoft ise, aga mis Google´i poolt kinni keerati. Nüüd on Youtube´i äpp lihtsalt mobiilse Youtube´i veebi peegeldus rakenduses.

HTC on mõnes mõttes Apple´i jälgedes astunud. Kui Apple tõi oma metalse korpusega "päris" iPhone´i kõrval välja odavama plastik-korpusega telefoni iPhone 5C, siis Desire 610 võiks olla HTC lipulaeva One´i odav plastikust mudel - tahad küll tootja tippmudelit, aga ei raatsi (või ei saa) osta ja siis tulebki mängu odavam Desire 610.

Ega välimuselt muud vahet polegi, et alumiiniumist väljatreimise asemel on korpus tehtud samasugusesse vormi plastikut valades. Poes on ju kõik ilus - kiiskav-läikiv korpus, samasugune soliidne disain, isegi topeltkõlarid teevad valju ja korralikku stereohäält nagu "The One".