Karmis konkurentsis on Nokia vaikselt alla andnud, kuid täiesti subjektiivse tunde järgi võib selle üheks põhjuseks pidada ka liiga vastupidavaid telefone. Võib-olla vahepealsel ajal, kui Nokia tegi neid plastmassisemaid mudeleid, oli ka müügiedu suurem, sest telefonid lagunesid kiiremini, kuid nüüd, Lumia ajajärgul (mis tegelikult algas juba MeeGoga Nokia N9-st) on telefonid püsinud pikalt töökindlatena. Kui just nende füüsilist olemust vaadata. Lisaks head kaamerad ja hea kaasavara Nokia HERE kaartide näol.

Püsti töötamine on vaatamata istumise ja lamamise pooldajate arvamusele kõige produktiivsem. Asjata pole moodsates Silicon Valley kontorites kõrged lauad, mille ääres hipsterid arvuteid klõbistavad jalalt jalale tammudes. Püstitöötamise produktiivsust on ka mõõdetud - sellepärast pakuvad Google, Facebook, AOL ja teised suured ning muidugi iga endast lugupidav trendikas IT-startup püstijala-töökohti. Facebookis on koguni 250 püstitöötamise kohta. BusinessInsider kirjutab pikemalt, kuidas see produktiivsus täpsemalt ära mõõdeti. Meie aga testime sellist huvitavat sülerialust, millega saab igas asendis töötada.

Huawei lipulaeva Ascend P6 näol on tegu väga saleda välimusega telefoniga. Oma imeõhukeses 6,18 mm metallkorpuses on ilmselt üritatud astuda Apple´i kandadele, mida võib ka mõne nurga alt lugeda õnnestunuks.

10-tolline Samsung Galaxy Tab 3 on seitsmetollise Nexuse kasutajale tõeline labidas - mida küll nii suure tahvliga teha? Kuid tegelikult on seline lahmakas riist päris käepärane, sest kaalu on tal vähe ja küljelt vaadates on Tab 3 õhem, kui nii mõnigi nutitelefon.

Samas pole selle plastmassise tahvli puhul esialgu välimuses mingit stiilsust või erilisust märgata, kui võrrelda näiteks Sony uusimate tahvlitega.

Esimene hetk, kui mulle Samsung NX300 kaamerat proovida pakuti, ei osanud ma selle kohta midagi öelda. Siiski, ilmaasjata pole Samsung (peamiselt kodutehnika ja mobiilsete seadmete tootja) viimastel aastatel tõsist tööd fotomaailmas teinud ning päris niisama TIPA 2013 auhind NX300 kaamerale – kui aasta parimale edasijõudnud hübriidkaamerale – sülle ei kukkunud.

Kui Sony nutitelefonide lipulaev Xepria Z veebruaris välja kuulutati, polnud teised veel tulema hakanud. See andis kuldaväärt võimaluse kindel verstapost maa sisse rammida juba suve hakul ja ostjaid ilusate ilmade jaoks veekindlat telefoni ostma meelitada.

Xperia Z müügiargumendid on tehniline võimekus, mõõdud, hea kaamera ja veekindlus. Alustades esimesest ehk sellest, mis kapoti all peidus, siis häbenema ei pea eriti midagi – 1,5 GHz protsessor, 2 GB operatiivmälu, 13 MP kaamera, 5-tolline 1080p ehk Full-HD ekraan (pikslitihedusega 441ppi) ja Android 4.1.1 (nüüdseks juba uuendatud 4.2.2 versioonile). Arvestades, et see kõik on mahutatud vähem kui 8 mm paksuse korpuse sisse, on igal telefoni osta plaanival (keskmisest rikkamal) inimesel põhjust rõõmustada. Samas tuleb paraku ka arvestada kurva tõsiasjaga, et veebruarist, kui Sony oma lipulaeva tutvustas, on märkamatult mööda läinud rohkem kui pool aastat. Ja konkurendid pole sel ajal maganud.

Seda hiirt esimest korda kätte võttes käib läbi mõte: see küll mängimiseks mõeldud pole, näeb nii igav välja. Tegu on optilise hiirega, kuid ühendades hiire arvutiga, jääb tavapärane tuttav punane sensorivalgus tulemata. Küll mitte hädavajalik, aga mänguri hiir peaks ja võiks olla kasvõi väiksegi visuaalse wow-efektiga. Kõigile ju meeldivad vilkuvad tulukesed.

HTC tundub revolutsiooni asemel eelistavat vaikset evolutsiooni - keskklassi telefon keskklassi hinnaga pole miskit peadpööritavat uuendust kaasa toonud, tegemist on lihtsalt keskmise hea telefoniga. Neljatuumaline protsessor aga viib jõudluse poolest Desire 500 tippude sekka.

Selles mõttes on Desire 500 hea vanakooli telefon, et tagakaas käib ära, selle all on vahetatav aku ja SIM-kaardi pesa ja mälukaardipesa. Kinniste kestadega telefonidega võrreldes ei tundu väljast telefoni konstruktsioon üldsegi kehvem, sest ilma instruktsioonita ei oskagi kuskile küünesid taha ajada, et kaant eemaldada. Tagakaane saab aga ära imekombel küüsi taha ajamata. Tuleb sõrmedega haarata telefoni alumisest servast ja siis suruda tagakülje keskele, nagu tahaks telefoni pooleks painutada. Ja kaas hüppabki lahti. Tagakaas on kogu telefoni tagaosa, külgi ja servast isegi ekraani äärt esiküljel sisaldav kõik-ühes korpus.

Logitechi uue klaviatuuri suuremad positiivsed uuendused on täisvärviline displei, kuue klahvi korraga vajutamine, vastupidavamad klahvid. Puuduseks aga mehaaniliste klahvide puudumine.

Aastal 2005 oli Logitech esimene, kes tõi turule äärmiselt võimalusterikka klaviatuuri spetsiaalselt mänguritele – G15 Gaming Keyboard, millel oli monokroomne sinine pisike ekraan ja kolmes pangas 18 programmeeritavat makroklahvi nn G-Keys (kokku 54 varianti). Ning loomulikult kõik lisad, mida me juba varem multimeediaklaviatuuride juures olime kohanud. Lisaks veel kahepordine USB 1.1 hub ja klahvide taustavalgustus. Kaks aastat hiljem uuendanud G15 Versioon 2 pakkus oranži monokroomset ekraani ning makroklahvide arv oli kukkunud 12-ni (ehk kolme pangaga kokku 36). Ning siis ilmus G19, millel oli juba täisvärviline displei lahutusega 320 x 240.

Ja nüüd on meie ees uusim värskendus G19s.

Kuidas jagada internetiühendust erinevatele seadmetele, kui need paiknevad erinevates tubades, võibolla ka erinevatel korrustel ning nii nagu tavaliselt kombeks, puuduvad ka arvutivõrgu kaabelühendused? Esimese ja pahatihti ka ainukese lahendusena meenub WiFi. Mis teha siis olukorras, kui tegemist on tiheasustusega või kortermajaga – õhk on tugijaamadest paks ning ühenduskiirused üliaeglased ning ebastabiilsed? Siin tulebki, eriti kodukasutajale, appi lahendus, mida kutsutakse Powerline HomePlugiks.