Alles see oli, kui testisime Getaci kestvustahvlit, nüüd oli aga testimislaual veelgi tõsisem isend - tahvliks käänatav Getaci sülearvuti V110.

Mutta ja sodi sisse minemisel torkab Getaci uue kestvus-sülearvuti puhul kõigepealt silma kaks olulist asja. Esiteks - auke ja urkeid, kuhu verd, pori ja higi kinni jääks, on palju. Süvistatud kruvipesad, luukide eendid ja vahed on kõik head mustusekogujad. Aja siis pärast muda ja baktereid noaotsaga kruvisüvenditest taga nagu narr... Veel üks uus asi, mis silma torkab, on aga põhja all asuv kaamera. Ja muidugi kaal – tegemist on suhteliselt kerge kestvusarvutiga. Väidetavalt kergeima tahvliks konverteeruva arvutiga üldse.

Sülearvuti on kasutatav ka tahvlina, kui ekraan käänata teistpidi klaviatuuri peale.

Getac on teada-tuntud raskete kestvusarvutite valmistaja. Tahvliajastul on nende tooteportfellis loomulikult ka üks kestvustahvel, millega saab minna mutta ja lahinguväljale. Kui rasketes oludes on tahvli kasutamine kergem ja muretum, siis diivanil külitajal kasutamiseks tuleb enne 1,4 kg hantlitega muskleid arendada.

UPS kipub väiksemates firmades olema üks viimane asi, mida ostma hakatakse. Tavaliselt ostetakse see alles siis, kui mõni elektrivarustuse häire suurema kahju on teinud. See on samamoodi, nagu tehakse varunduse või tulemüüri ostmisega – liiga paljud teevad selle ostu alles peale seda, kui andmed on haihtunud või keegi firma sisevõrku sisse murdnud.

Mõnikord on tõesti kallis UPS ehk liigne raiskamine, kui kõik töötajad istuvad võrgus sülearvutitega, andmed asuvad kuskil teenusepakkuja juures pilves ja elektri kadumisel kukub maha vaid firma ruuter, mis pärast end ise taas käima tõmbab. Siis võib küll öelda, et UPS on tarbetu luksus. Aga kui firmas on mõni server? Või mõni tähtis tööjaam, milles jäävad olulised raamatupidamisfailid sulgemata, kui elektrikatkestus tabab? Siis ilmselt pole vaja keerulisi kalkulatsioone teha, et aru saada, et UPS tasub end ära küll.

Akupangad on muutumas aina vajalikumateks lisadeks igapäevaste asjade seas, mida kaasas kanda. Nutitelefonid kustuvad ju tavaliselt juba sama päeva õhtuks ja kui unustad laadida (või juhtub, et õhtu möödub stepslist eemal), võibki vaja minna turgutusvahendit, mis annaks telefonile särtsu juurde.

Üks selline turgutusvahend sattus AM-i testimislauale. Eks neid on varemgi olnud, aga seekordne pole lihtsalt Hiina ime e-poest, vaid kirjade järgi disainitud Suurbritannias. Toodetud mõistagi Hiinas. Powertravelleri Powermonkey Discovery on just sellise paraja suurusega (ja metallkorpusega!), et võiks alati kuskil kotipõhjas vedeleda, kui vaja läheb.

Olen juba mõnda aega igal võimalusel kõigile huvitatutele kuulutanud, kui vinge on minu arvates "puhas" Android. Emale soovitasin tahvliks just Nexust, naise telefonis laiutas Cyanogenmod - noh, kas just päris-päris puhas, aga väga lähedal. Ja kohati Google'i enda nägemusest puhtamgi. Igatahes valdas mind suur elevus, kui avanes võimalus üks Nexus 5 mõneks ajaks enda käsutusse saada.

Saan karbi kätte, teen lahti, tõstan oma SIM-kaardi ümber, lülitan telefoni sisse ja... pettun. Kogu selle 4 päeva jooksul, mil Nexus minu igapäevaelust osa võtab, ei paku ta minu ootustele vastavat rahuldust. Miks? Raske öelda.

Approxi-nimelisest hiirest pole just palju kuulda olnud. See mobiilne hiir on aga üks odavamaid - traadita, 3000 FPS ja 1200 dpi eraldusvõimega tundub üsna kobe ja välimusele pole ka midagi ette heita. Mativõitu (sametine, isegi kummine) pind tundub lausa kalleimate Logitechide pinnakattega pisut sarnane. Kuid hiirendus on kestvussport ja seepärast ei saa ennatlikke järeldusi esimeste nädalate mulje põhjal teha. Samas - mobiilsele hiirele, mis maksab ca 10 eurot, ei maksa ka väga kõrgeid nõudmisi ka esitada.

Lenovo õhuke ja kerge süle-tahvelarvuti Ideapad Yoga 12.5 peamine trikk ehk ekraani pööramine 360 kraadi kinnisest asendist tahvliasendisse on iseenesest juba vana, mida oli näha isegi Windows 8 esimesel esitlusel New Yorgis, kuid efektne endiselt. Kuid uus Yoga oskab ka muid kaelamurdvaid trikke.

Üks põnevaim on näiteks trikk klaviatuuriga. Muidugi on kohe esimene asi ekraani tagurpidi põhja alla käänates proovida, mis tunne on siis tahvli alla jäävate klahvidega Yogat kätte haarates. Aga trikk on selline nagu oleks mediteerija maapinnalt õhku tõusnud – klahvid on muutunud täiesti jäigaks ja tahvlit hoida on kindel tunne, ükski nupp ei vaju kogemata alla. Ilma netist järgi uurimata ei saagi aru, kuidas nad seda teevad. Näha on, et klahvidevaheline plastik on natuke üles tõusnud, ilmselt iga klahvi alla on siis nihkunud ka mingi tugi, et tagaküljele jäävat klaviatuuri ei saaks süüdistada pehmetes klahvides sel ajal, kui puuteekraanilt klaviatuuri kasutatakse.

Nokia Lumia 1520 on küll mõnusalt suure ekraaniga aktiivsete ikoonide mosaiigi tihedaks ärapaigutamiseks, kuid helistades tuleb kukkuv telefon kahe käega kinni haarata - ei mingit kõndides ühe käega numbri valimist. Phablet pole rabelejale, askeldada tuleb suure ekraaniga nutitelefoni kallal rahulikult kahe käega ja paigal istudes.

Disaini poolest pole Lumia enam üllatusi pakkuv - kõik kordub alates kunagisest Nokia N9 telefonist, mille pealt klooniti esimesed Windows Phone´iga Lumiad. See on maitsekas ja vastupidav disain, hea ekraan ja oma klassi parim kaamera. Nokia uus phablet Lumia 1520 on stiilne tööriist ärikasutajale, kellel süsteemis Microsofti tooted. Telefon ühildub nendega probleemideta.

Eelmine nädal saabus postipakiga Soome uus Nokia - Jolla, mille arendajad kunagi Nokias Meegoga tegelesid. Vabavaraline platvorm Sailfish, mis Jolla riistvara peal jookseb, on MeeGoga üsna sarnane - samamoodi käib viiplemine üle ekraaniäärte ja ka disain on tuttav, minimalistlik.

Kuid telefon ise on vastuoluline. See pole nutitelefon, mille võtad karbist, hakkad kasutama ja kõik. Sellega peab vähemalt alguses tegelema, õppima, harjuma, vihastama ja siis ära leppima.

Harva on võimalik viimasel ajal rääkida tindiprinterite juures millestki revolutsiooniliselt. Nüüd on see võimalus. Uut revolutsioonilist printeritehnikat sai AM ka ise testida.

Inseneritöö suursaavutus selle kombaini juures peitub selles, et liikuvat tindipead enam polegi. Selle asemel on düüsid – terve paberi laiuses. Need pritsivad tinti kõik korraga. Edasi-tagasi vehklevat tindipead pole vaja, paber sõidab ühtlase kiirusega düüside alt läbi nagu laserprinteris. Ning kiirus on tänu sellele mitte sama, vaid kaks korda kiirem kui värvilises laserprinteris – tint aga odavam, kui värviline tahmakassett.