Sel aasta Logitechi tehasest välja tulnud uus mänguritele mõeldud hiir G500s on tõsine mängude tööriist, mis on käes mugav ja ergonoomiline. AM.ee testis järgi, kas kuulid lendavad sellega kiiremini ja kas G500s millekski ka peale mängimise kõlbab.

G500s kuulub Logitechi mänguseadmete vanasse perekonda, millega tuldi turule juba 2000. aastate alguses. Eelmine mudel, G500 tuli turule 3 aastat tagasi ning sai kriitikutelt ja mänguritelt kohe kiita. Võrreldes viimase versiooniga ei ole aga palju muutunud. Samas, kas peakski? If it ain’t broken, don’t fix it ütlevad ameeriklased ja neil on õigus. G500 on alati olnud tubli hiir, mis tunneb oma tööd (loe: mängu).

Kui aprillis testisime Elioni arendatud kodujuhtimist, mis suures osas töötas "pista seina ja maksa" põhimõttel (Elion kogus maksu vastavalt kasutatavatele seadmetele iga kuu), siis poolakate Fibaro, mida toob maale Indome, lubab tõsisematel õlinäppudel ise asju sättida ja on natuke keerulisem. Samas - ostes vidina ära, on kõik raha kulutatud, igakuiselt maksu kuhugi pidevalt maksma enam ei pea. Samas on Z-Wave´i abil raadio teel keskusega suhtlevad andurid ja vidinad üsna kallid (ja keskus ise ka).

Alles see oli, kui töövahendiks sai muretsetud uus, mitteusaldatava rullikuga Trusti hiir. Nüüd peab jälle uue osundusvahendi hankima, sest rulliku hüplemine hakkas vaikselt (või juba valjult) närvidele käima. Teine, samuti Trusti hiir koodnimetusega 17088 (mis tegelikult on Maxtracki juhtmevaba klaviatuuri ja hiire komplektist) oli muidu täitsa hea, aga Windows 8-ga vaevas seda hiirt üks probleem: iga kord, kui arvuti sisse lülitada, tuleb hiire USB-adapter korra USB-st välja kiskuda ja jälle sisse panna, muidu hiir tööle ei hakka. Tüütu.

Vanemad Logitechi darkfieldid jm kallima hinnaga hiired on samuti peale kolme-neljaaastast töötamist hakanud vigurdama. Näiteks ei tööta korralikult Logitechi hiire nupp, mis kuskilt mõnda faili või teksti tirima hakates laseb selle kõige ebasobivamal hetkel lahti täiesti vales kohas. Eks hiired on juba vanad ja kulunud ka... aga uut hiirt valima minnes ütles kõigepealt poe müüja küsimusele, kas mõnda Bluetoothiga hiirt ka on (peale ülalnimetatud Trusti), et ühtegi pole. Vaid Maci hiir on Bluetoothiga. Huvitav, miks endiselt neid BT-ga hiiri nii harva saada on?

Kui 80ndatel räägiti Hi-Fist ja timmiti kapisuurustest kõlaritest viimnegi sagedusriba ekvalaiseri abil puhtalt välja, siis peale 2000. aastaid on asjad helindusega massides aina halvemaks läinud - alates nööpkõrvaklappide pealetungist kuni sülerite ja mobiilide sisseehitatud kõlaritega rahuldumiseni. Lihsalt ei viitsita enam suurte kõlaritega ja kvaliteetse heliga igapäevaselt jännata. 

Kapselkõlarid üritavad vähemalt osaliselt seda mahlakamat heli taasesitust tagasi tuua, andes mobiilseadmetele võimaluse natuke ka basse ja kõrgemaid helisid puhtamalt esile tuua. Kapselkõlaritest oli AM.ee testis seekord Sonpre toodang, mida jagas lahkesti testmiseks Mamear.

Suvel on jälle tekkinud vajadus oma vidinatele miski tagavaralaadija leida, mis elektrivõrgust eemal (või ka üle 100 euro megavatt-tunni eest küsivat monopoli vältides) aitaks telefone laadida. Ja muid vidinaid ka. Eelmine aasta testitud päikesepatareiga laadija töötab siiamaani üsna ilusti, aga tahvli jaoks ja öiseks ajaks oleks veel midagi toekamat vaja.

Tehtud-mõeldud ja peale väikest valimist sai eBayst ära tellitud 12000 mAh mahutavusega akupank. Ilus valge, täisoleku LED-indikaatorid ka küljes. Isegi kaabel kaasas.

Kõrvaklappe pole AM oi kui ammu testinud. Seekordsed - mis Mamear testimiseks ulatas - on kuidagi tuttavad. Vist on neid CeBITil nähtud. Fontastic D-parts Zip on sellised kõrvaklapid, mis taskusse või kotti pannes juhtmepuntraks ning lootusetult sassi ei lähe. Nimelt saab kõrvaklapijuhtmed nagu tõmbluku üheks tõmmata ja kuulamiseks kasutades jälle tõmbluku lahti tõmmata - lihtne ja tuttav lahendus.

Uus Mobotixi kaamera S14 pole sisu osas midagi uut, küll on aga uus vorm. Nimelt on kaamera kahe „salasilmaga“ ehk sensori ja objektiiviga, mis ühenduvad kaamera protsessormootoriga kahemeetriste USB-kaablite abil. Nii saab kaamerasilmad hästi ära peita.

Hea on S14-ga näiteks korraga jälgida nii uksest sisse ja välja kõndijaid. Kuid mitte ainult – kuna kaameramoodulid on vahetatavad ja vabalt valitavad, siis võib näiteks üks kaamerasilm olla lainurkobjektiiviga, teine kitsama vaateväljaga, üks päevase sensoriga, teine öösensoriga.

Trusti juhtmevaba sinise valgusega Maxtrack Wireless on iseenesest igati ergonoomiline ja korralik igapäevahiir: Tundlikkust saab reguleerida: 500 või 1000 dpi-d saab lülitada vastava nupuga hiire peal. Kuid rullik on niru.

Küljel on edasi-tagasi liikumise brauserinupud, kahe hiirenupu vahel ka rullik. Argihiire jaoks on see igati kohane varustus.

2,4 GHz raadiolingiga töötab hiir kuni 6 meetri kauguselt Logitechi miniadapterile väga sarnase USB-adapteriga, mis installib end Windows 8-ga masinasse muretult.

Samsungi Note-seeria on muudkui suurenenud ja suurenenud. See osa, mis puudutas telefone, on nüüd Note 8.0 näol lõpuks selle osaga, mis puudutas tahvleid kokku sulanud. See ongi tahvel, mis helistab. Või telefon, mis on suur nagu tahvel.

Tahvlite vajaduse üle ikka veel vaieldakse. Suured tahvlid on mõeldud süleriasendajaks, kuid siis tulid väikesed seitsmetollised, mis olid nutitelefoni asendajaks veebisurfil või mängimisel (või lisaklaviatuuriga ka hädisel kontoritööl).

Neile, kellele seitsmetolline ekraan tundus väikseks jäävat, on kaheksatolline ilmselt juba üsna paras. Neile aga, kelle kämmal täpselt seitsmetollise Nexus 7 ümber veel haaras, on kaheksatolline natuke liiga lai - ühe käega hoides ei hoia enam mugavalt kinni.

Nutitelefonide nö lipulaevadest oleme rääkinud, kuid muidugi on elektroonikatootjatel olemas ka nutitelerite nö lipulaevad. Samsungil on selleks Full-HD klassis 46-tolline 8. seeria F8000 SMART 3D Full HD slim LED TV. Sellise pika nime taga peitub ligi 2000 eurot maksev multimeediakeskus, mis, nagu nutitelerid ikka, ühendub võrku ja vähemaktiivse arvutikasutaja jaoks võib asendada isegi kodust arvutit.

Nutitelereid testisime ka aasta tagasi maikuus ja siis jäi mulje, et vaatamata oma pirakale hinnale ja paljudele lisavõimalustele on tarkvara telekatel siiski veel maha jäänud muust elektroonikamaailmast. Nüüd, aasta hiljem võib tõdeda, et areng on toimunud. Eriti just kiiruse osas, kuigi ka siin (ja tarkvara osas samuti) ei jõua telerid näiteks tahvlite ja nutitelefonide maailmaga sammu pidada. Sujuvuses ja kiiruses on veel arenguruumi, kuid enam ei ole aeglus talumatu või sügavalt häiriv. Häirib vaid siis, kui oled just kasutanud kiirelt regeerivat ja sujuva animatsiooniga nutitelefoni või tahvlit.